Osoonikihi ja seda kahjustavate ühendite seire Eestis

Atmosfääriosooni ja maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse mõõtmist Eestis sooviti alustada juba 1992. aastal, aga uue kaasaegse Breweri spektromeetri ostmine osutus Eestile liiga kalliks. Katsemõõtmistega tehti algust 1993. aasta varasuvel, ümberehitatud nõukogude päritolu tehnikaga.

Nõukogude Liidu osoonimõõtmiste süsteem põhines filterinstrumentidel M-83 ja M-124, millega ei saa sama usaldusväärseid tulemusi kui Breweri- või ka juba kasutusest taandunud Dobsoni spektromeetriga. Sestap kohandati olemasolevat nõukogude päritolu laboratooriumi spektromeetrit SDL-1, mis on valmistatud praeguse St. Peterburi tehases LOMO.

Mõõtmised algasid 1993

Spektromeeter varustati Päikest jälgiva ja kiiri laboratooriumisse peegeldava tsölostaat-peeglisüsteemiga. Kuna tegemist on skaneeriva spektromeetriga, siis registreeritakse atmosfääri läbinud päikese ultraviolettkiirguse spektrid, kust teatud lainepikkuste paaridel (näiteks 305,5 ja 325,4 nm) saadavate näitude suhe võimaldab arvutada osoonikihi paksuse. Otse päikese järgi mõõtmistest vähem usaldusväärsed on osoonikihi paksuse mõõtmised seniidist saabuva hajuskiirguse järgi.

Katsemõõtmistega tehti algust 1993. aasta varasuvel. 1994. aasta jooksul tehti mõõtmisi 80-l päikesepaistelisel päeval. Mõõtmised kestsid kuni 1999. aasta sügiseni. Selleks ajaks selgus saadavate andmete hea kooskõla satelliidimõõtmistega aparatuuride TOMS ja hiljem OMI abil ning polnud erilist tarvidust üsna keerulisel viisil tehtavaid mõõtmisi jätkata.

Aastatel 1993–1996 olid osooni kosmosest mõõtmised katkendlikud ja seetõttu kohalikud maapealsed mõõtmised väga vajalikud.

Täna tegeleb osoonikihi seirega Tõravere

Alates 2005. aastast toimuvad taas osooni koguhulga mõõtmised otse päikese järgi EMHI Tartu-Tõravere Meteoroloogiajaamas portatiivse lihtsalt käsitletava instrumendi MICROTOPS-II abil. Tulemused on heas kooskõlas satelliidiandmetega.

Eestile lähimad vaatlusjaamad asuvad Riia ja Helsingi lähedal. Riias oli juba pikemat aega tehtud mõõtmisi vanade ja küllaltki ebatäpsete nõukogude päritolu spektrofotomeetriga. Helsingi lähedal Jokioisel töötab kaasaegne Breweri spektrofotomeeter. Tartuga ligilähedaselt samal laiuskraadil Norrköpingis paikneb ka Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogiainstituudi (SMHI) Breweri spektromeeter.

Eestis kontrolliti ka freoonide hulka atmosfääris. Üks maailma kuuest freoonide seire punktist avati 1987. aastal Eestis Palmse lähedal Lahemaal. Seal mõõdeti iga kahe tunni tagant freoonide sisaldust õhus. Andmed saadeti USA-sse Oregonis asuvasse ülemaailmsesse keskusesse. Meil tehtud vaatlused pidid esindama kogu Põhja-Euroopat.

Eesti kohal mõõdetud osoonikihi aastane varieerumine on jäänud üldiselt lubatud aastaaegade kõikumisest tingitud piiridesse, mis on meie laiuskraadile normaalsed. Viimastel aastatel on märtsi lõpust mai keskpaigani esinenud episoode, mil osoonikihi paksus osutub mõnest päevast kuni paari nädalani isegi kuni 25% võrra tavalisest madalamaks. Need kujutavad teatud ohtu, sest sel ajal pole ei inimesed ega muu biosfäär tavalisest suuremate UV-kiiritustihedustega kohanenud.

Osoonikihti paksuse muutumine Eesti kohal 1995. a.

Osoonikihti paksuse muutumine Eesti kohal 1995. a. Tõraveres tehtud mõõtmiste kohaselt. Joonisel on märgitud noolega eriti madalad punktid, mida võib nimetada ka üle Eesti rännanud miniosooniaukudeks.