Planeerimine ja maakasutus

Kliimamuutustega kohanemise kontekstis jaguneb planeerimine ja maakasutus järgmisteks süsteemseteks alavaldkondadeks:

Rannikualad
Tormide põhjustatud veetõusud ja sellest tingitud rannikualade üleujutused on globaalne probleem ning kliimamuutused, eelkõige meretaseme tõus ja tormide sagenemine, süvendavad probleeme tulevikus. Mandriliustike sulamise ja ookeanide soojusliku paisumise tulemusena on maailmamere tase hakanud varasemast kiiremini tõusma ning prognoosid näitavad, et see tõus intensiivistub 21. sajandi jooksul veelgi. Arvestades maakerke kiirustega Eesti alal ja maailmamere taseme tõusu prognoosidega, võib kliimamuutuste tõttu asenduda pikaajaline suhteline meretaseme languse trend tõusutrendiga, mis omakorda võib avaldada mõju kuhje- ja kulutusprotsessidele Eesti rannikul. Maailmamere taseme tõusu, läänetormide sagenemise ja talvise jääkatte vähenemise koosmõjul võib üleujutusalade ulatus ning randade erosioon Eesti rannikualadel tulevikus suureneda. Maalihete riski võib tulevikus esineda valede planeerimisotsuste tulemusena.

Teised üleujutusohuga alad
Üleujutusohuga seotud riskiks on üleujutuse esinemise tõenäosus koos üleujutusest inimese tervisele, varale, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele põhjustatud võimalike kahjulike tagajärgedega. Veemajanduskavade koostamise protsessis on Keskkonnaministeerium 2014. aasta lõpus avalikustanud üleujutusohuga seotud riskide maandamiskavad. See on Eesti senises riiklikult koordineeritud ja strateegiliselt kavandatud kliimakohanemise tegevuses kõige põhjalikumalt läbitöötatud valdkond. Veemajanduskavade väljatöötamise tulemusi ja tegevustikku saab ühildada kliimakohanemise eesmärkide ja tegevustega.

Maaparandus
Olulised kliimategurid (riskid) maaparanduse puhul on ekstreemsed sademed, sademetehulga suurenemine, talvise temperatuuri tõus, temperatuuri üldine tõus ja põud (veevaene + kõrge temperatuuriga periood).
Kliimariskide realiseerumine sõltub kuivendussüsteemide hooldamisest/hooldamata jätmisest, samuti nende loomulikust amortiseerumisest. Kliimamuutused koosmõjus kuivendussüsteemide ja niisutussüsteemide seisukorra/olemasoluga hakkavad põhjustama muutusi maakasutuses, sh territoriaalses paiknemises, nt liigniiskete alade kasutusest väljajäämine. Kasvatatavate kultuuride valikut mõjutavad liigniiskust/põuda paremini taluvad taimeliigid või sordid, st kõrgemat lisandväärtust andvate põllukultuuride jaoks sobilike põllumaade vähenemine, mis toob kaasa näiteks kartuli, rapsi ja teraviljade vähenemise ja rohumaade pindala suurenemise. Eeltoodud muutused hakkavad mõjutama ka põllumajanduses hõivatud rahvastiku paiknemist (ja vastupidi, üha hõredam maa-asustus hoiab kinni põllumajanduslikke investeeringuid sh maaviljeluse intensiivistamist).

Linnad ja muu asustus
Kliimamuutused on juba avaldamas mõju Eesti linnadele ning üleujutuste ja tormidega tuleb ruumilisel planeerimisel ja linnakorralduses arvestada. Peamised kliimamuutustega kaasnevad riskid avalduvad ja võimenduvad erakordsetele ilmastikunähtustele eksponeeritud linnades, kus inimeste elutegevus on koondunud piiratud maa-aladele, millel on spetsiifiline maakasutus, ehitatud keskkond ja linnamaastik. Kliimamuutused, soojussaare efekt, õhureostus ja üleujutusrisk, võimendavad olemasolevaid probleeme ning linnasüsteemid on oma dünaamikas üsnagi tundlikud. Kõige olulisemad kliimategurid (riskid), mis Eesti linnadele mõju avaldavad, on tormid, üleujutused ja kuumalained. Neist kõige suurema mõjuga on üleujutused, mis leiavad aset rannikul, ohustades nelja linna ja kaheksat alevikku. Pärnu hoogsadude modelleerimine näitas ka tänavate ja parklate üleujutamise riske. Tiheasustuse tihedus, morfoloogia ning rohe- ja veealade osakaal linnamustris võimaldab probleeme leevendada ja ka kohaneda. Eesti linnade haavatavus kliimamuutuste suhtes sõltub eelkõige rahvastikuprotsessidest, milleks on rahvastiku kahanemine ja vananemine, iibe langus, aga ka kasvav ruumiline polariseerumine, tallinnastumine ja Harjumaa tihenemine, eeslinnastumine, väikelinnade hääbumine, ääremaastumine ning ulatuslik väljaränne. Kliimariskide sagenemine tulevikus on väga tõenäoline ning mitmete linnade haavatavus suureneb oluliselt seoses rahvastiku kiire kahanemisega.
Eestis on mitmeid õigusakte, mille alusel on võimalik planeeringute koostamisel kliimamuutustega kaasnevaid riske ennetada. Siia kuuluvad nii keskkonnamõju strateegilise hindamise kui riskianalüüsi tulemuste arvestamine planeeringute koostamisel kui ka ehituskeeluvööndi ning üleujutusalade selgem määratlemine planeeringutes. Teatav vajadus võib tekkida olemasolevate õigusaktide täiendamiseks, kuid olulisem ülesanne on siiski õigusaktide tegelik sisustamine ja täitmine kliimamuutustega kohanemise kontekstis.