UV-kiirgus Eestis

Eestis mõõdetakse erüteemset UV-kiirgust Tõraveres. UV-indeksi väärtusi on registreeritud Tartu EMHI filiaali ja Tartu Observatooriumi ühistööna alates aastast 1998 firma Scintec sensoriga iga minuti järel.

Hoiatusi UV-kiirguse kohta hakati edastama 2000. aasta varasuvest Eesti Raadio kaudu. UV-kiirguse mõõtmiste teaduslike uuringutega tegeldakse Tartu Observatooriumi atmosfääri seire töörühmas (U. Veismann, K. Eerme, I. Ansko, S. Lätt). Tõravere Observatooriumi kodulehelt leiab tänase UV-indeksi jooksva graafikuna. Mõõtesignaal graafikule tuleb Tõravere ilmajaama vaatlusväljakult.

Eestis seni kõrgeim UV-indeks 8,3 on mõõdetud 2006. aasta suvel.

Ettevaatlik peaks olema suvistel keskpäevadel, eriti kui Päikese läheduses on kiirgust peegeldavaid pilvi.

Puhkuseveetjad Vahemere maades, Aafrikas, Kanaaridel jt lõunamaades peavad arvestama, et kõrge päikesega ja veel liivarandadel mere ääres võib UV-indeks olla ka üle 10. Eriti intensiivne on UV-kiirgus kõrgmägedes lumega.

EMHI vaatlusvõrgus on UV-B 306 nm kitsasriba sensorid Kipp&Zonen CUVB-1 seatud vaatlusväljakule Harkus, Pärnus ja Tõraveres. EMHI veebist leiab lisaks juba eelviidatud Tõravere UV-indeksi päevagraafikule ka maksimaalse UV-indeksi kuugraafiku.

Kui mõõdetud kiirgusintensiivsus jääb alla 1 mW/(m2nm), siis on seda normaalseks D-vitamiini sünteesiks vähe ja tuleb rikastada oma toidulauda või tarvitada D-vitamiini preparaate. Käsivarte ja näonaha kaudu päevas saadav piisav kiirgusdoos vajaliku D-vitamiini koguse sünteesiks on paar korda väiksem kui on minimaalne põletust tekitav doos. Seega näiteks, kui UV-indeks = 1, tuleks iga päev olla õues vähemalt tund aega.