Eesti riiklik programm

1996. aastal ratifitseeris Eesti Vabariik osoonikihi kaitsemise Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli.

Tol ajal polnud ÜRO hinnangul Eestil veel võimekust nendest keskkonna seisukohalt olulistest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks ning ÜRO nõudeks oli vastava struktuuriüksuse loomine Eestis oskusteabe ülevõtmiseks ning tehnilise baasi loomiseks.

“Osoonikihti kahandavate ainete järkjärgulise käibelt kõrvaldamise riiklik programm” kinnitati Vabariigi Valitsuse 4. mai 1999. aasta korraldusega nr 531-k. Ülemaailmne keskkonnafond (Global Environmental Facility – GEF) kinnitas selle programmi finantseerimise 2000. aasta septembris.

Eesti riiklik programm viidi ellu perioodil 2001–2005.

Programmi laiemaks eesmärgiks oli rahvusvaheliste kohustuste täitmine ja teistest õigusaktidest tulenevate ülesannete lahendamine, et kaitsta inimese tervist ja keskkonda osoonikihi kahanemisest tuleneva kahju eest.

Riikliku programmi alameesmärgid

1. Täita osoonikihti kahandavate ainete järkjärgulise käibelt kõrvaldamise riiklik programm alamprogrammide kaudu.
2. Luua andmebaas ja harmoniseeritud jälgimis- ja kontrollsüsteem Montreali protokolliga ning selle Londoni ja Kopenhaageni paranduste ja täiendustega kontrollitavate ainete ja neid sisaldavate toodete tarbimise, sisse- ja väljaveo kohta.
3. Prognoosida kontrollitavate osoonikihti kahandavate ainete tarbimist kuni 2002. aastani või nende täieliku käibelt kõrvaldamiseni.
4. Arendada välja osoonikihti kahandavate ainete taaskasutussüsteem, kahandades sellega kontrollitavate ainete sissevedu Eestisse.
5. Luua eeldused organisatsiooniliseks, tehniliseks ja tehnoloogiliseks siirdeks osoonikihisõbralike ainete kasutuselevõtul eelkõige külmutustehnikas, tuletõrjesüsteemides ja ehitusmaterjalide tootmisel.