Mõju keskkonnale

Maapinnale jõudev UV-kiirgus on otseselt seotud osoonikihi paksusega. Osoonikihi kahanedes jõuab maapinnale suurem hulk UV-kiirgust, mis kahjustab inimeste ja loomade tervist, taimi, mikroorganisme, ehitusmaterjale ja rikub õhukvaliteeti.

Teadlased jagavad UV-kiirguse kolmeks: UV-A, UV-B ja UV-C. UV-C ei jõua maapinnani. UV–A jõudmist maapinnale osoonikiht ei takista. UV-B filtreerib osaliselt osoonikiht, samas just UV-B on kiirgus kõige ohtlikum.

UV-B kiirgus võib näiteks kahjustada veeökosüsteeme. Fütoplankton on biosfääris peamine hapnikuallikas ning on üheks klimaatilise regulatsiooni võtmeelemendiks.

Ka plankton on vastuvõtlik UV-B kiirguse suhtes. Teadlased on välja arvutanud, et 16% osoonikihi kahanemine toob kaasa 5% fütoplanktoni hävinemise, mille tulemusel on maailmameres 7 miljoni tonni kala vähem. Arvestades seda, et vähemalt 30% inimeste poolt tarbitud loomsetest valkudest pärineb kalatoodetest, on tegemist tõeliselt arvestatava kahjuga.

Suurenenud UV-B kiirguse hulk võib põhjustada ka mitmete taimeliikide saagikuse ja põllumajandustoodangu kvaliteedi langust, kahjustada põldusid ja paljusid muid väga erinevates valdkondades kasutatavaid materjale – ehitusmaterjale, värvaineid, pakendeid jm.

Stratosfääriosooni vähenemine muudab samuti temperatuurijaotust atmosfääris, mille tulemuseks on seni veel täpseks kindlaks määramata mõjud keskkonnale ja kliimale.

Inimesele põhjustavad UV-A ja UV-B kiirgus nahavähki, UV-B kiirgus suurendab ka silmakahjustuste arvu. Tekivad geneetilised kahjustused ning immuunsüsteem nõrgeneb, mille tagajärjel sagenevad nakkushaigused. Osoon on ohtlik isegi väikestes kogustes, põhjustades haigusi nagu krooniline bronhiit või astma. Suuremad kogused põhjustavad kopsukahjustusi juba ühe päevaga. Lähemalt osoonikihi kahanemise põhjustatud ohtudest inimesele.