Kaitsemeetmed Eestis

Osoonikihti kahandavate ainete efektiivseks kasutuselt kõrvaldamiseks on Eestis kasutatud kahte teed: seadusandlik tee ja riiklik programm (2001-2005).

Seadusandlik tee

Pärast ühinemist Viini konventsiooni ja Montreali protokolli (1996) ning selle parandustega (1999, 2002 ja 2003), kehtestas Eesti kõik vajalikud õigusaktid ning esitas ÜRO osoonisekretariaadile kõik aruanded ja statistilised andmed OKA-de impordi ja ekspordi kohta. Samuti esitati vajalikud strateegiad ja andmebaasid.

Kuna Euroopa Liidus rakenduvad osoonikihti kahandavatele ainetele märkimisväärselt rangemad nõuded kui Montreali protokollist tulenevad, tuli Euroopa Liitu astudes suurem osa eelnevalt kehtinud seadustest ja määrustest tühistada, v.a Viini konventsiooni ning Montreali protokolli ja selle parandustega ühinemise seadused ja välja töötada uued regulatsioonid.

Praegu põhineb osoonikihti kahandavate ainete reeglistik järgmistel Euroopa Liidu õigusaktidel:

• Euroopa Parlamendi ja nõukogu osoonikihti kahandavate ainete määrus 1005/2009/EÜ;
• Euroopa Komisjoni määrus 744/2010/EÜ OKA-de kohta seoses haloonide kriitilise kasutusega;
• Komisjoni määrus 291/2011/EÜ, milles käsitletakse muude kontrollitavate ainete kui osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinike olulist laboratoorset ja analüütilist kasutamist euroliidus.

Nendele lisanduvad Eesti siseriiklikud õigusaktid, millega täpsustakse osoonikihti kahandavatele ainetele kehtivaid nõudeid Eestis.

Riiklikust programmist loe lähemalt siit.