Montreali protokolli nõuded ja nende täitmine

Vastavalt Montreali protokolli (MP) sätetele peab iga protokolli osapool kindlustama täieliku kontrolli osoonikihti kahandavate ainete (OKA-de) tootmise, kasutamise, impordi ja ekspordi üle.

Protokolliga reguleeritavad osoonikihti kahandavad ained

OKA-sid kasutatakse aerosoolides

Erikontrolli all on Montreali protokolli lisa A ja B ained:

  • klorofluorosüsinikud (CFC-d);
  • muud täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikud (muud CFC-d);
  • haloonid;
  • tetrakloorsüsinik;
  • 1,1,1-triklooroetaan.

Samuti kuuluvad Montreali protokolli alla järgmised ained:

  • Metüülbromiid;
  • HCFC-d;
  • HBFC-d;
  • bromoklorometaan.

Kontrollitavate ainete tarbimise* lõpetamise tähtajad Montreali protokollis

* Protokolli järgi tähendab “tarbimine” kontrollitavate ainete toodangut, millele on lisatud kontrollitavate ainete import ja maha arvatud eksport.

Aine Arenenud maad Arengumaad
Tarbimistaseme külmutamine Tarbimise lõpetamine Tarbimistaseme külmutamine Tarbimise lõpetamine

CFC-d, grupp I

1. juuli 1989 1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)
1. juuli 1999 1. jaanuar 2010
(v.a olulised kasutusalad)

Haloonid

1. jaanuar 1992 1. jaanuar 1994
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 2002 1. jaanuar 2010
(v.a olulised kasutusalad)

Muud CFC-d,
grupp II

1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 2010
(v.a olulised kasutusalad)

Süsiniktetrakloriid

1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 2010
(v.a olulised kasutusalad)

1,1,1-trikloroetaan

1. jaanuar 1993 1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 2003 1. jaanuar 2015
(v.a olulised kasutusalad)

HCFC-d

1. jaanuar 1996 1. jaanuar 2010
99,5% lõpetamine 1. jaanuar 2030
100% lõpetamine
1. jaanuar 2016 1. jaanuar 2030
99,5% lõpetamine 1. jaanuar 2040
100% lõpetamine

Metüülbromiid

1. jaanuar 1995 1. jaanuar 2005
(kriitiliste kasutuste erandiga)
1. jaanuar 2002 1. jaanuar 2015
(kriitiliste kasutuste erandiga)

HBFC-d

1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 1996
(v.a olulised kasutusalad)

Bromoklorometaan

1. jaanuar 2002
(v.a olulised kasutusalad)
1. jaanuar 2002
(v.a olulised kasutusalad)

Maailma edukamaid keskkonnaalaseid kokkuleppeid

Montreali protokolli sätete kohaselt peab iga protokolli osaline kindlustama täieliku kontrolli osoonikihti kahandavate ainete tootmise, kasutamise, impordi ja ekspordi üle.

See paneb suure vastutuse Tolliametile ja ainete importijatele ja eksportijatele, sest tuleb esitatada usaldusväärseid andmeid, mis omakorda peavad olema riigi poolt kontrollitavad. Vastavalt Montreali protokolli 1997. a parandustele peab OKA-de tootmine, kasutamine, import ja eksport olema litsentseeritud.

Protokolliosalised tähistasid 2007. aastal 20 aasta möödumist Montreali protokolli sõlmimisest, nimetades seda kõigi keskkonnaalaste kokkulepete hulgas üheks edukamaks. Selleks ajaks olid 191 protokolliosalist kokkuvõttes saavutanud 95% OKA-de kasutamise vähendamiseks seatud eesmärgist. Kõige enam oli kasutamine vähenenud tööstusriikides (99,2%), mõnevõrra vähem (80%) arengumaades [1].

 

Komistuskivid protokolli nõuete täitmisel

Montreali protokolli elluviimisel on tänapäeval põhiprobleemid seotud OKA-de ja kasvuhoonegaaside väljapääsemisega nende hoiukohtadest („pankadest”), samuti erandkorras kasutada lubatud ainete ning uute osoonikihti kahandavate ainetega.

Tõsine mure on ka osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinike (HCFC-de) tootmise kiirema suurenemisega arengumaades enne nimetatud ainete täielikku käibelt kõrvaldamist aastaks 2030. See 10 aastat varasem järkjärguliselt kasutuselt kõrvaldamise tähtaeg lepiti protokolli osaliste poolt kokku 2007. aastal, et vähendada nende ainete kasutamist kogu maailmas koguste võrra, mis moodustavad kuni 1 miljon ODP-tonni (ODP, ozone depletion potential – osoonikihi kahandamise võime) ja 18 miljardit tonni CO2-ekvivalente.

OKA-de peamine kasutusvaldkond on külmasektor (külma- ja kliimaseadmed ning soojuspumbad). Samuti saab neid kasutada tulekustutusvahendina (haloonid, HCFC-d), erinevate vahtude tootmisel, lahustina, steriliseerimisel, lähteainena [2], tootmise abiainena [3], biotsiidina/pestitsiidina (metüülbromiid), aerosoolides propellandina ja laborikemikaalina.

Montreali protokolli raames tehtud jõupingutused on viinud CFC-de asendamisele HCFC-dega, HFC-dega, PFC-de ning teiste alternatiivide ja/või protsessidega.

 

OKA-sid asendavad F-gaasid toovad kaasa uued probleemid

Täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikud (CFC-d), haloonid ja osaliselt halogeenitud klorofluorosüsinikud (HCFC-d) põhjustavad osoonikihi kahanemist ja kliimamuutusi, samas kui fluoritud kasvuhoonegaasid – fluorosüsivesinikud (HFC-d), perfluorosüsinikud (PFC-d) ja väävelheksafluoriid (SF6) – põhjustavad ainult kliima soojenemist.

Fluoritud kasvuhoonegaaside põhilised kasutusalad on samad kui OKA-del, lisandub SF6 kasutamine kõrgepingejaotlates. Ekspertide hinnangul võib F-gaaside heide arenenud riikides moodustada 5–7 aasta pärast kuni 20% kasvuhoonegaaside koguemissioonist.

Ka Eestis kasvab F-gaaside kasutamine ja emissioon jõudsas tempos ning muutub iga aastaga üha olulisemaks CO2 kvoodi osaks.

Montreali protokolli kohta saab täiendavalt lugeda osoonisekretariaadi kodulehelt.


[1]  Edukale vähendamisele arengumaades aitas kaasa mitmepoolne fond, mille kaudu on investeeritud umbes 2,4 miljardit USA dollarit tehnoloogiasiirde ja seonduvate suutlikkuse suurendamise projektide rakendamisse. Arengumaadele on ajakavades tavaliselt antud mõni aasta rohkem aega kui tööstusriikidele.

[2]  „lähteaine” – kontrollitav aine või uus aine, mille algkoostis muutub keemilisel töötlemisel täielikult ning mille heited on ebaolulised, näiteks HCFC-22 kasutamine polümeeride ja elastomeeride tootmisel

[3]  „tootmise abiained” – kontrollitavad ained, mida kasutatakse keemilise tootmise abiainetena, näiteks CFC-113 kasutamine kõrge funktsionaalrühmade sisaldusega perfluoropolüeeterdioolide valmistamisel