Osoonikihi tulevik
Eksperdid kinnitavad, et osoonikiht Antarktika kohal on taastumas, kuigi aeglasemalt kui loodetud. Osooniaukude teke jätkub veel mitukümmend aastat.
Montreali protokolli nõuete täitmisega kaasnevad paljud ootuspärased, aga ka ootamatud muutused keskkonnas. Nende analüüsiga tegeleb regulaarselt kolm ekspertkogu.
- Kõige kauem tegutsenud ekspertkogu SAP (Scientific Assessment Panel) koostab ning avaldab iga nelja aasta tagant värske teadusliku ülevaate osoonikihi seisundist ja probleemidest.
- Ekspertkogu TEAP (Technology and Economic Assessment Panel) tegeleb osooni kahandavate ainete, nende asendajate ja rakendusaladega.
- Ekspertgrupp EEAP (Environmental Effects Assessment Panel) tegeleb ultraviolettkiirguse (UV-kiirguse) mõjudega keskkonnale, eriti biosfäärile ja tehismaterjalidele. Ühtlasi ka sellega, kuidas need mõjud sõltuvad teistest keskkonnateguritest nagu temperatuur, niiskus jne.
Montreali protokolliga moodustatud teadusliku hindamise ekspertkogu SAP viimases, 2011. aastal avaldatud aruandes “Scientific Assessment of Ozone Depletion: 2010” kinnitati, et osoonikiht Antarktika kohal on aeglaselt taastumas tänu protokolliga kehtestatud kontrollimeetmetele, kuigi 10–25 aastat hiljem, kui nähti ette 2002. aasta aruande prognoosides. Osooniaukude teke jätkub seal veel mitukümmend aastat.
Osoonikihi õhenemine jätkub
Kuna atmosfääris jätkub kasvuhoonegaaside sisalduse kasv, siis ei toimu osoonikihi taastumine samades tingimustes kui algas tema õhenemine. CO2 suurem sisaldus jahutab stratosfääri keskmisi ja ülemisi kihte ja osooni tavapärane lagunemine toimub seetõttu aeglasemalt. Troopilise ookeani pinnakihi soojenemine aga tingib sealse troposfääriõhu intensiivsema voolu stratosfääri ja seal pooluse suunas.
Kokkuvõttes on oodata osoonikihi mõneprotsendilist õhenemist troopikavööndi kohal, kus ta niigi õhuke on, ja paksenemist parasvöötme kohal. Meie laiuskraadidel võib see paksenemine käesoleva sajandi teiseks pooleks küündida kuni 10 % ja see mõjutab kindlasti UV-B ja UV-A dooside proportsioone.
Polaarjoone taga tekivad külmemas atmosfääris järjest sagedamini polaarstratosfääripilved (pärlmutterpilved) ja suurendavad osooniaugu tekkevõimalusi ajani, mil liigsed kloori ja broomi kogused pole veel stratosfäärist kadunud. Lähema 15 aasta jooksul on suur tõenäosus ulatuslike ja “sügavate” osooniaukude tekkeks Arktika kohal.
Keskmine ja Arktika piirkonna osoonisisaldus peaks taastuma 2050. aastaks ja Antarktika osooniauk peaks kaduma 2060. ja 2075. aasta vahel.
ÜRO Keskkonnaprogrammi kohaselt väldivad Montreali protokolliga kehtestatud kontrollimeetmed kogu maailmas miljoneid surmaga lõppevaid ja kümneid miljoneid muid nahavähi juhtumeid, samuti kae tekkimist.
Lisaks aitavad need kontrollimeetmed vältida ajavahemikus 1990–2010 kasvuhoonegaaside heiteid kogustes, mis on võrdväärsed enam kui 100 miljardi tonni CO2-ga ehk igal aastal üle viie korra enam, kui nähti ette Kyoto protokolliga kahekümneks aastaks. Osoonikihti kahandavate ainete heited moodustavad 2010. aastaks vähem kui 5 % ülemaailmsest prognoositavast CO2 heitest, samas kui 1990. aastal moodustasid need sellest ligi 50% [1].
Montreali protokolli eesmärk on saavutamata
Komisjon SAP hoiatas oma 2007. aasta aruandes protokolliga liitunud riike, et edusammudele vaatamata on osoonikihi taastumise uuest prognoositud ajakavast kinnipidamiseks vaja säilitada valvsus ja võtta arvesse ka seni veel ebaselgeid asjaolusid, mis on seotud mõjuga kliimamuutusele.
Ehkki maailma üldsus on palju saavutanud, ei ole Montreali protokolli eesmärk veel täidetud. Teaduslikud uuringud prognoosivad praegu osoonikihi taastumist käesoleva sajandi lõpuks. Prognoosid põhinevad eeldusel, et Montreali protokolli viiakse lõpuni täide. Ja seda tulebki teha.
Muuhulgas tähendab see esimese generatsiooni osoonikihti kahandavate ainete (CFC-d) käibelt kõrvaldamise lõpuleviimist arengumaades aastaks 2010 ning HCFC-de kasutamise lõpetamist (arenenud riikides 2015.a ja arengumaades 2030.a).
Taastumine võtab kaua aega OKA-de pika eluea ning nende poolt põhjustatud ahelreaktsiooni tõttu, mis hävitab osoonimolekule. Eeldatakse, et nahavähi ja silmakae juhtumite arv jõuab “normaaltasemele” 20–50 aastase viivitusega, e. 21. sajandi lõpuks.
On võimalik, et ülemaailmse soojenemise mõju aeglustab osoonikihi taastumise käiku. Seega tuleb tähelepanu pöörata ka kasvuhoonegaaside emissioonidele.
Euroopa Komisjon pakub praegu välja täiendavaid meetmeid, et kiirendada erinevate OKA-de järkjärgulist käibelt kõrvaldamist ja seega pakkuda osoonikihile väga vajalikku täiendavat kaitset.
Arktika osooniaugud süvenevad
Antarktika osooniauk jääb järgmistel aastakümnenditel alles ja osooniaugud Arktika kohal pigem süvenevad järgmise 15 aasta jooksul.
Osooni kontsentratsioonid stratosfääri madalamas osas Antarktika kohal kasvavad 5–10% aastas kuni aastani 2020 ja arvatakse, et osoonimolekulide sisaldus jõuab 1980.a eelnenud tasemele aastatel 2060–2075, 10–25 aastat hiljem, kui eelnevates hinnangutes arvatud. Põhjuseks uuenenud teadmised atmosfääris paiknevate osoonikihti kahandavate ainete kontsentratsiooni kohta, samuti osoonikihti kahandavate ainete eeldatust suurem kasutamine arengumaades.
Täiendav faktor, mis raskendab osoonikihi taastumist, on stratosfäärist kõrgemal asuvate lämmastikoksiidide allapoole, st osoonikihti liikumine muutunud tuulesuuna tõttu.
Ka ekvaatori lähedal asuvate riikide nagu Ecuadori ja Peruu kosmoseagentuurid on teinud uuringuid (2008.a), võrreldes 10 satelliidi andmeid viimase 28 aasta jooksul ja on leidnud, et UV kiirgus ekvaatoril on olnud suurem kui arvatud, mil UVI on küündinud mõnes väga tihedalt asustatud piirkonnas kuni 24-ni (Maailma Tervisorganisatsiooni andmeil kujutab juba UVI 11 äärmuslikku riski tervisele).
Üks neist kohtadest on Tiibet, mille kohal on sagenenud varasemast õhema osoonikihi olukorrad. Räägitakse eraldi isegi Tiibeti osooniaugust. Teine väga suurte UVI väärtuste esinemise koht on Altiplano platoo Lõuna-Ameerikas.
Siiski on juba märgata ka Montreali protokolli rakendamise positiivset mõju mõõdetavates muutustes – inimtekkeliste kloori sisaldavate kemikaalide sisalduse languses troposfääris (st osoonikihti kahandavate ainete heide atmosfääri on langenud).
NASA mudelite andmetel võib osooniaugu vähenemist oodata alles 2018.a ja osoonikihi taastumist 2068.a.
[1] See väga suur panus kliimamuutuse tekitamisse on tingitud osoonikihti kahandavate ainete väga tugevast võimest põhjustada globaalset kliima soojenemist (mõni aine on üle 14 000 korra tõhusam kliima soojenemise põhjustaja kui CO2).
